Raamat #1

Ma ei olnud vahepeal tükk aega ühtegi raamatut lugenud. Mõni aeg tagasi otsustasin, et tuleb ikka midagi ette võtta ja kui võtta, siis ikka korralikult eksole - Dostojevski  "Kuritöö ja karistus" 😅. Ma ei mäleta miks mul gümnaasiumi ajal see lugemata jäi, aga parem ongi. Tiinekana oleks need pikad monoloogid ainult une peale ajanud 😴.

Nüüd seda raamatut läbi närides mõtlesin vahel küll, et mida hullu ma ette olen võtnud! Ja siis tuli see lõik:

Nad istusid kõrvuti, kurbade ja rõhututena, nagu oleks torm nad tühjale rannale heitnud. Raskolnikov vaatas Sonjat ja tundis, kui palavalt neiu teda armastab, ja imelik, äkki hakkas tal raske ja valus, et teda nõnda armastatakse. Jah, see oli imelik ja hirmus tunne! Sonja juurde minnes tundis ta, et temas on kogu ta lootus ja pääsemine; ta mõtles vähemalt osagi oma piinast Sonja kaela veeretada, kuid nüüd, kus neiu süda tema poole pöördus, tundis ja taipas ta äkki, et ta on saanud palju palju õnnelikumaks, kui ta oli enne.

Huhh!!! Kurbus? Õnn? Viha? Ei, ma ei saagi aru kuidas ma ennast tundsin. Järsku oli kõik selgem, maailm jälle tasakaalus. 151 aastat tagasi avaldatud raamat puges mulle sügavale hingesoppi tõi selgust, usku, armastust. Kuidas!?!?

Ja vot sellepärast tulebki raamatuid lugeda.