Kuidas siis olla? Ilmselt kuskil sügaval on meil kõigil mingisugune sisetunne ja (elu)kogemus, mis toimib alateadlikult ja kiiremini kui teadlik mõtlemine/analüüsimine. Tuleb ennast usaldada ja hoida positiivsed mõtted esiplaanil. Ei tohi harjuta seda kelleks/milleks sa ei taha saada ja mitte mõelda asjadest mida sa ei taha, et juhtuks. Iga mõte millel sa lased enda peas sisevaidluses võita - kasvab, mis kaotab - see kahaneb.
Lihtsalt leppida iseendaga ja loota, et äkki midagi juhtub õigesti? Oo jaa... palju õnne seda oodates 😝 .
Vähem karta, kõhelda, kahtlustada; rohkem tegutseda (paremuse suunas), suhelda ja uskuda (kõigepealt iseennast). Me oleme tugevamad kui me arvame. Karta tuleb ainult seda, et me ei teegi midagi oma olukorra paremaks muutmiseks.
Targa mehe juttu ka: