Hirmust

Saatsin just proua üpris kerge südamega kooli poole teele. Ütlesin talle kui ilus ta on. Mida muud ma ikka teha saaksin. Ma usaldan teda. Lubasin endale mõni aeg tagasi, et enam ei nuhi ta telefonis (kuigi kiusatus on vahel nii suur 😅) ja ei hakka seda teemat ka torkima. Usun, et ta räägib ise kui midagi vaja rääkida. Kuidas asjad edasi arenevad... kes teab, aga mulle tundub, et ma olen kogu asja ikka natuke üle mõelnud. Kui puid lõhutakse, siis laastud lendavad eksole 😃.

Ma ei taha lasta hirmul oma käitumist juhtida. Ma võiks ju üliemotsionaalseks muutuda, hakkaks nahast välja pugema, et kuidagigi meeldida. Armuvalust väriseda. Mis see aitaks? See teeks kogu selle värgi veelgi imelikumaks, eriti just temale. Ma parem olen mina ise ja teen, et kodus oleks kõigil hea ja mõnus olla.

See hirm tuleb enda taha sättida, et ta lükkaks mind edasi, motiveeriks tegutsema nii, et kõik meie ümber kokku ei variseks. Rohkem tuleb hirmunud olla mõttest, et ma ei tegutsegi oma eesmärkide nimel. Elu on raske ja tulevik täis ootamatusi, ning mõnikord ei olegi häid valikuid. Valida tuleb sellegi poolest ja ma tean väga hästi mille nimel ma olen valmis kannatama ja riskima.

Ühe targa mehe jutt siia juurde ka.