Pole mõnda aega pajatanud kuidas eluke läheb.
Halvasti ei lähe, aga suurt rõõmu teatud asjade üle tunda ka ei saa. Ma näiteks hetkel ei taha öelda oma naisele seda kõige tugevamat lauset maailmas (M* a******n s**d!), sest ma kardan, et ta ei vastaks samaga 😢. Jah, päris hull lugu vist, nii sisse on ta sellest kursavennast ikka võetud. Positiivne on see, et me oleme päris palju asjadest rääkinud ja tal on ikkagi kodus hea ja minu vastu pole tal ka midagi. Tal on hea meel, et ma olemas olen ja selle üle olen ma oioioi kui õnnelik 😇.
Ühtemoodi hull ja huvitav on ka see, et tegelikult mina vist tean mis ta tegema peaks, et asjad jälle tema jaoks selgemaks saaksid. Aga ma ei saa ja ei TOHI seda talle öelda. Ta peab ise sellega hakkama saama. Ma ei tohi võtta talt ära võimalust seda olukorda ISE lahendada. Uudishimulikele võin vihjeks öelda, et ta peaks uurima asjade seisu sealt, kus ta seda kõige vähem uurida tahaks. Tegelikult päris huivat eksole? 😜
Parim mis ma teha saan on olla vait ja panna tähele 🧐 (mitte ainult kuulata). Kui ma suudan olla 😅 rahulik, tähelepanelik ja toetav, siis ma peaksin saama temalt signaale, kuidas käituda ja mis talle minu juures meeldib / ei meeldi. Kuskil sügav on mul väike tunne, et ma saan sellega hakkama! Ja see tunne on paganama HEA! 🤞
😘
Head uut aastat! Teeme ISE selle enda jaoks heaks!