Kes seda teab? Midagi füüsilist juhtunud ei ole. Niipalju me oleme rääkinud. Alguses mõtlesin, et ma ei torgi, aga võtsin ennast siiski kokku ja hakkasin tasapisi asja arutama. Lihtsalt nii raske oli too hetk, et pidin rohkem aru saama. Õnneks mul on nii hea naisuke, et ta tõesti rääkiski ja ma suutsin (vähemalt väliselt) rahulikuks jääda. Ta rääkis rahulikult, et jah on üks kursavend kellest ta mõtleb. Rääkis miks see tema arvates nii on läinud ja miks ta hetkel on selline nagu ta on.
Need esimesed vestlused sellel teemal ja see tunnete laviin ei lähe mul mitte kunagi meelest, täpselt nagu ei lähe mul meelest mu laste sünnid või meie pulmapäev.
Ohates mõtlen, et kuidas ma siis ei suutnud seda ette näha. Pikema kooselu jooksul tulevad sellised asjad ju ette niikuinii. Kas mul oli pea nii mugavalt liiva all? Kas me olime liiga mugavaks ära läinud. Ma loodan, et prouale tuli see ka üpriski ootamatult ja kooli minnes ta küll sellega ei arvestanud. Lihtlabaselt üksteist kõiges süüdistada? Oo ei, sellist rada ei soovita küll kellegile!
PS Hirmust räägin kindlasti ka edaspidi.